Anu Tali
DirigentLy'le mõeldes.
Nagu küllap paljud mäletan ka mina Ly'd juba lapsena kui maailma koige ilusamat tütarlast "Silueti" kaanelt. Mäletan veel, et ta oli mingil ajal minu ema opilane ja ma veel uhkustasin sellega. Hiljem, kui suureks saime, viis meid elu juba töö asjus kokku. Tundsin teda kui professionaali ja palusin ikka sellealast nou. Ka lihtsalt tähtsatel eluhetkedel. Nii Näiteks aitas Ly mul minu lapsepolve parima sobranna pulmajumestust teha, jagas naiselikke soovitusi ja opetussonu. Ta oli alati väga diskreetne, abivalmis, soe - ja alati väga ilus!
Kui katkeb nii elujouline noor elu, tunduvad koik kaastundvad sonad ja motted kuidagi kohmakad ja kohatud. Täna kuulasin motete seadmiseks ja Ly'le moeldes Richard Straussi "Nelja viimast laulu". Selles oma elu sügisel kirjutatud teoses tsiteerib vana helilooja koiki oma elu jooksul loodud tähtsamaid teoseid. Vastuseks viimasele küsimususele: "kas see voib olla surm?" kolab orkestrist viis tema varaseimast loominguperioodist, 25aastase Straussi sümfoonilisest poeemist "Surm ja Selginemine". Kuulasin ja motlesin, et vahetevahel jäävadki nooruspolve teod elu tipphetkedeks, aga igal juhul, kui ring saab täis, jäävad need mälestused meiega kuni lopuni. Ja sellest vist voibki otsida lohutust.
